Minu tervenemisteekond Meditsiinimeediumi infoga algas 2020. aasta aprillis. Väliselt ei olnud mul midagi viga ja ma sain oma igapäevatoimetusi teha. Kehas sees oli aga tunne nagu veri roiskuks, nagu ma kõduneks ja miski justkui sööks mind seespoolt. Juukseid langes aina rohkem välja, mul oli tunne nagu ma oleks paistes, väsimus tuli kiirelt ja püstiseismine võttis võhmale – ikka oli vaja kuskile toetuda sest tunne oli nagu miski suruks mind maadligi. 35 aastasena tundsin end nagu 80 aastane.

Seedimine oli pikalt kehv olnud, aga see oli osa elust ja osa minust, ma ei tulnud selle pealegi, et see võiks teisiti olla. Menstruatsioonivalud olid aastaid tugevad ja seda võtsin ka nagu paratamatust. Mingi hetk tulid imelikud liigesevalud kätesse, mis aiatööd segasid, üldse oli valulik ükskõik kuhu ma kehas vajutasin. Hommikuti oli tihti kibe valu kurgus (olenemata aastaajast), mis tegi neelatamise raskeks. Tundsin oma kilpnääret kurgus ja see segas mind, mul oli kilpnäärme alatalitus. Aegajalt tuli silmapõletik. Ma olin pessimistlik, rinnus oli koguaeg väike ärevus, sundmõtted käisid peas ringiratast, ükskõik kuidas ma ka ei üritanud neid peatada, mõne sekundiga algas ring otsast peale. Mul oli kehv reaalsustaju.

Me oleme tihtipeale nii harjunud oma sümptomitega, et me ei mõtlegi, et meil midagi viga on. Ma otseselt ei arvanud, et mul väga midagi viga on, aga miski minus ikkagi otsis vastuseid.

Olin lapsest peale pika unega, see oli tavaline, et ärkasin siis, kui teistel olid päevatoimetused juba tehtud ja pool päeva selja taga. “Ma olengi selline, kellel on vaja palju magada” mõtlesin ma, aga samas tundsin, et midagi on valesti, tundsin end süüdi, et ma “normaalne” pole.

Aastal 2019 oli minu unevajadus vähemalt 12 tundi. Ärkasin kell 12 või kell 13. Regulaarset nn tavatööd olen vähe teinud sest kartsin kohustusi võtta, kartsin, et ma ei pea vastu. Mul oli väga madal stressitaluvus. Kui ma pidin hommikul vara ärkama, magasin hiljem päeval või õhtupoolikul 2-4 tundi. Kõik ülalnimetatud probleemid on tänaseks möödanik.

Mitmetest oma sümptomitest sain teadlikuks alles siis, kui need ära läksid. Näiteks ärevus, mis mul rinnus oli. Olin terve elu sellega elanud ja ma ei teadnud, kuidas ilma selleta on. Ma usun, et mind ootab veel palju üllatusi ees, aga see ei ole mu eesmärk. Mu eesmärk on iga päev toita oma keha toiduga, mis on täis elavat vett ja toitaineid, toita teda tingimusteta.

Ma tean, et mu keha on tark ja töötab iga sekund minu heaks ja tal on oma aega vaja, et ta kõikidest viirustest ja raskmetallidest tulnud kahjustustest lõplikult terveneks, mul on vaid vaja teda toetada ja austada, pärast kõiki neid aastaid kui ma teda tahtmatult kahjustasin.

Ma proovisin küll head teha – paastusin, sõin vähe liha, hoidusin rämpstoidust, Luule Viilma õpetusi praktiseerisin igapäevaselt, sõin enamasti mahetoitu, aga kuni ma ei teadnud, mis tegelikult on hea ja mis on halb ja kuidas kõikidest lõksudest mööda minna, läks mu tervis vaid kehvemaks.

Kuni me ei tea detaile, kuni me ei saa aru, mis meid haigeks teeb, on ka väga raske õigeid samme astuda. Nüüd on meil vastused ja meil on võimalik ohupunktide vahel slaalomit sõita, nüüd on teada, mida tuleb vältida ja kuidas end tervendada.