Tädi Salme

Tädi Salme,
kuna ma ei oska sinu elust kirjutada kronoloogiliselt või infopõhiselt sest tean selleks sinu elust liiga vähe, kirjutan sellest, kuidas mina sind mäletan.

Kui ma laps olin, ei pahandanud sa minuga kunagi, ei käitunud kuidagi ebameeldivalt või hirmutavalt. Kui ma su sahtlist sulle arvatavasti tähendusega uuri näppasin, selle tükkideks lammutasin ja puukuuri juurde peitsin, siis sa olid küll kurb, kui selle hiljem leidsid, aga sa ei ütelnud otse mulle, et ma valesti tegin, pigem rääkisid omaette: “Nüüd sa oled küll pahandust teinud, kella katki teinud ja õue viinud…” Eks ma teadsin isegi, et ma valesti tegin, ma vahel tegin selliseid asju. See, et sa minuga ei pahandanud, selle eest olen ma sulle tänulik. Vabandust, et ma selle uuriga üks null tegin!


Tulbid. Palju tulpe! Roosid ja nende eest hoolitsemine – kinnikatmine õigel hetkel, et külm ära ei võtaks. Tõrvapapp – raske ja halvasti painduv, aga hea materjal kinnikatmiseks. Marjapõõsad – korjasin erinevatesse topsidesse erinevaid marju. Mustsõstar, punanesõstar, tikker, vaarikas… Maasikad! Tagaaias kasvas kummel, mis lõhnas hästi. Herned. Lillherned. Kartulad, porgandid. Kirsipuud, õunapuud, ploomipuu… Palju erinevaid lilli. Tomatid-kurgid. Oad. Sibul, küüslauk. Piparmünt. Arooniad. Praegu just saan aru, kui palju sinu aed mulle andnud on! Kui poleks olnud sinu aeda, oleks ma palju vaesem oma lapsepõlve mälestustes, maitsemälestustes, lõhnamälestustes.


Kitsas järsk trepp eeskojast alla. Kartsin sealt üles-alla käia, aga sain hakkama. Oli vaja maasikamoosi tuua, või sissetehtud kõrvitsasalatit või arooniamahla. Üks ruum oli otsast lõpuni moose-salateid-mahlu täis. Ajab praegugi isu peale. Teises ruumis olid katulid, peedid, liiva sees porgandid. Õunad. Ja igasugu muud kraami oli seal – kõik hästi organiseeritud. Vahel sai küttepuid keldrise visatud ja neid seal laotud. Kui ma nüüd vahel puid laon siis palun mõttes sult abi, et riit hea tuleks. Õppisin sinult kirvega puude lõhkumist ja riida ladumist. Head riita ei ole niisama lihtne laduda. Sul oli mitu suurt riita – kõik ajalises järjestuses – hea ahjupuu peab mitu aastat seisma ja kuivama.
Riida peal katuse all oli sul kassidele kastid, et nad saaks kuivas magada.


Sul oli kass Kessu, kes oli sulle väga kallis. Pärast seda, kui Kessu suri, ütlesid sa, et sa ei taha enam omale kassi sest sa ei taha kurvastada, kui kass ära sureb. Aga 1-2 kodutut kassi käisid ikka sul toas vahel. Üks vist lausa jäi tuppa elama. Mõni kass oli päris räsitud, ma pelgasin selliseid ja nemad pelgasid mind, nad tulid ainult sinu lähedale, võõraste tulles jooksid tihti minema.

Sa parandasid asju nii kaua kuni andis parandada. Taasakasutasid topse-kotte-nööre-traate. Nagu MacCyver. Tänapäeva zerowaste inimesed kadestaks sind.

Vanaks läinud piimatooted läksid pannkoogi sisse, kortsus õunad koorisid ära ja tegid tükkideks – muidu poleks ma neid söönud. Sul oli toidu vastu austus, kasvatasid ise toitu ja teadsid, mis vaev see on, ja olid pärit suurest talupidamisest, kus kõik ise käsitsi tehti.

Proovisin vahel taluelu kohta küsida, isegi salvestada diktofoniga, aga ega sa ei rääkinud hea meelega. Üht-teist sain ikkagi teada tasapisi. Et kasvatasite lina, leotasite seda tiigis (haises!) ja setod käisid lina peksmas – see oli töö, mida ainult nemad tegid. Teie talus tehti kõike, ainult soola käidi poest ostmas. Mõned linariide tükid – padjapüürid on mul meeles, mis teie talust pärit. Sain teada, et su isa oli tundlik mees, vahel nuttis. Sõjast rääkisid natuke, et olid kuskil vankri taga peidus, kui kuulid üle su pea vuhisesid. Kus see oli, millal see oli, seda ma ei tea, ma ju küsisin ikkagi liiga vähe! Nüüd tean, et küsida tuleb palju kordi, uuesti ja uuesti, kuni lugu kooruma hakkab.

Me ikka ajasime juttu. Alguses rääkisid oma mured ära ja nutsid kurvastuse välja ja siis saime rõõmsamalt jätkata.

Kui ma väike olin ja sul tervis parem oli, käisime koos kalal. Vahel läksime juba kella viie paiku hommikul Kose kanti või Paunkülla. Mäletan seda tunnet, kui näkkas ja ma korra ootasin ja siis õnge üle pea tõmbasin järsult – vahel koos kalaga, vahel tühjalt. Ma ei tea, miks see üle pea tõmbamise meetod mulle kõige kindlam tundus.

Kuigi sulle ei meeldinud süüa teha, olid su toidud nii head! Mida vanemaks jäid, seda vähem tahtsid süüa teha. Aga need kotletid! Isegi tavaline jahukaste oli maailma parim. Muidugi pannkoogid omaaia maasikamoosiga… Sinu sissetehtud kurgid ja salatid… Vahel tegid keeksi või kooki.

Ma sain sinuga alati hästi läbi, aga vahel arvasin ma, et liiga palju ebavajalikke asju on vaja teha ja mina ei taha aidata, aga täna ma kahetsen seda ja aitaks sul kõiki neid asju teha ja teeks veel lisakski.

Tädi Salme – nagu me teda alati kutsusime – oli minu vanatädi Salme Teppan. Pärit Võrumaalt Tiri külast. 28.01.1928 – 25.07.2016

Maarja Urb

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga