Lennart Jyrgenson

Surm ei kysi päeva ega aastaaega. Alles täna sain teada, et on lahkunud kallis Lennart Jyrgenson (1934-2019), kes oli mulle rohkem Onu eest, kui päris onud kokku. Naissaare rootslaste järeltulija, endine Ugala näitleja, Elukunstnik ning boheemluse kehastus, haikude kirjutaja, kelle asju avaldati Jaapani kogumikes International Haiku Troubadours, päiksepoiss, elav kultuurientsyklopeedia ja inimene, kellelt olen pärinud oma huumorimeele nii palju kui seda on. Õnneks on mul temalt ka midagi lindistatud, sest tal oli ainupärane hääl ja kõnemeloodia. Temaga seostuvaid lugusid on kymneid, aga kokku paneb imestama see heldus ja helgus. Ma olin vist yks esimesi tema tuttavate lastest. Kusagil on olemas postkaart, kus ta tervitab mind kui Jyrit, sest soovitas, et mulle pandaks Jyri Ydi auks selline nimi. Ja kylla käies ta leiutas minu jaoks igasugu mänge. Yks oli näiteks saia kypsetamine, kus mind mässiti teki sisse ja pandi ahju. Näppudega pani ta saia sisse rosinaid ja läks siis teise tuppa vanematega rääkima. Mul läks varsti igavaks ja ma hyydsin et olen valmis või tahtsin veel rosinaid. Ja tal olid oma jaburad värsid, mis lapse kilkama panid, yks on meeles: “Kui Winnetou nägi Bohumili / siis lehmad haksivad jooksma KIeli”. Bohumil oli mingi tema sõber. Sel ajal töötas ta Kalevi vabrikus ja tõi uskumatuid martsipane ja nätsurulle. Ugalas oli ta olnud ilusa noormehena, aga ta vist polnud nii väga meeskonnamängija. Kusagil viskas see lavastajate kamandamine tal yle, ta ytles, mida neist arvas ja tuli tulema. Kui oled artist, siis on lõppeks ju kogu maailm su teatrilava. Kusagil Ungaris, Riias, Gruusias, Palamusel ja kes teab veel kus on laiali tema reisid, romansid ja seiklused. Tallinnas käies ööbisin peaaegu alati tema pool ja need käigud olid terve eepos, sest tema korteris valitses teine aeg. Eestiaegsed kapid ja lauad, Leida Kibuvitsa valmistatud väga kummaline nukk Tuule-Juku (nimi pärines Jaan Krossi poeemist (1963) ja siis oli see soome pealt Los Angelese olympiamängude vaatamine (ta äratas mu lõputseremoonia ajal keset ööd yles, et näidata, kuidas staadionile maandus kunstlik UFO), köögis “luuletaja roa” (koor, suhkur ja ploomid) söömine, rariteetsete raamatute sirvimine, Alliksaare ja Kaalepi kirjandusõpetaja Voldemar Metsamärt, kes talle isa eest oli, muistsed fotod ja kunst, mida kõik ta korterid täis olid, see, kuidas ta luges Underit ja teisi oma lemmikuid, kuidas oskas pajatada, milise kavalerlikkusega suhtus naistesse ja kinkis inimestele väikeseid privaatseid etendusi, kuuldemänge, trikke. Aga oli ka pastelseid monotykke nagu vinyylplaatide kuulamine. Talle meeldis gruusia muusika, aga ka Doris Day ja Bing Crosby stiilis meelelahutus. Jõulude ajal kuulas ta alati yht rootsi ringmängukoraalide plaati. Kyll oli kõle ja niiske seal vanal Pärnu maantee kalmistul, mida ta vahel oma aknast vaatas, sest seal lamas Metsamärt, kellega nad vaimus ja vaikuses vahel ikka rääkisid. Seda kõledust leevendasid ainult rootsikeelsed õnnistamise sõnad, kustkaudu avanes mingi kauge põhi. Jah. Ta oli teist verd kui enamik meist. Värvid olid tugevamad ja oli edevus, mis sellestki, kui Sul on mida näidata ja maailma suurele lauale panna. Temas oli peiarlikul kujul seda väga kauget soomerootsi aristokraatia veretukset. Kui sõjaaegsete jõulude õhtul oli tuba kylm ja syya vähe, siis ytles poisike Lennart, oma Emale: “Kytame selle kiikhobu ära!” Saite natuke sooja ja oleme selle isevärki leelõuka ees istunud ka meie, kes me Sind kohtasime. Sinust jäi maailma kirju vikerkaar…

Lauri Sommer
9. veebruar 2019

*
Igal saarel
oma päike postipaunas
tuletorn

*
Jalta täikal
ingleid müües
meenus mulle Muhumaa

*
Magasin tänaval
tellingute ööl
läbisin leegi

*
Lumest luiged
sinise tunni
tähistaevas

Lennart-Hans Jürgenson (Wikipedia)

Karula järve kaldal


Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga