EMMA SPIKH

Juba varases nooruses kuulsin ma lugusid ühest Emmast. Pea kõik lood lõppesid sõnadega: „… ta oli 100 aastat oma ajast ees.“ Soovin, et oleksin teda tundnud, kuid ta suri 14 aastat enne minu sündi, mil mu ema oli alles 3aastane, niisiis kõik need lood kandusid minuni mu vanavanemate eakaaslaste ja veelgi varem elanud inimeste kaudu.

Emma Charlotta (Johansson) Spikh sündis 18. septembril 1865. aastal Rootsis mõisamoonaka pere kolmanda lapsena. Tavaliselt olid moonakad aastase lepinguga lisatööjõud talu juures, kuid Hålltorpi talus Lindärvas olid moonakad enam-vähem alalise elukohaga töölised. Vähemalt nii oli minu sugulastega, kes elasid seal kolm põlvkonda.

Vaid kümme päeva enne Emma sündi suri tema vend, kes oli vaid kahe ja poole aastane. Ma võin ainult ette kujutada kui kohutav oli see aeg tema vanematele. Kuid arvestades aega ja nende elulaadi, leppisid nad eluraskustega kiiremini kui meie ehk tänapäeval suudame.

Sündimisel murdus Emma vasak käsi. Seda ei parandatatud (õiget arstiabi oli moonakatel tol ajal ka raske leida) ja ta kasvas suureks beebikäsi õla küljes. See ei kasvanudki suuremaks. Kui ta oli kahene, suri tema isa, jättes Emma ema kahe lapse eest hoolitsema. Emma vanemal vennal Lars Johanil oli 9aastaselt õnnetus (ta sündis 1859 ja oli seega Emmast kuus aastat vanem), nimelt kukkus tal viljaveskis kinnas niimoodi, et kui ta püüdis seda kätte saada, jäi tema käsi veskikivide vahele. Tema vasak käsi amputeeriti küünarnuki juurest.

Niisiis nüüd oli nende ema üksi jäetud kahe vigase lapsega, kuuludes sellisesse klassi, mille liikmetel puudus väärtus, kui nad ei suutnud töötada talus, mille maadel nad elasid. Tuleb aga öelda, et mõlemad lapsed elasid ligi 80 aastat vanaks, jättes endast maha imelisi lugusid, mida nende lähedased ei lasknud aja hõlma kaduda. Lars Johan oli minu vanaisa isaisa (emaemapoolne vanaisa) ning tal oli üheksa last ja terve hulk lapselapsi. Kõik nad armastasid lugusid pajatada (meie õnneks).

KOOL

1842. aastal võeti Rootsis vastu uus koolireform. See tähendas, et kõik lapsed pidid vähemalt kuus klassi koolis käima. See tähendas omakorda, et kirjaoskajate hulk Rootsis tõusis kiiresti kõigis sotsiaalsetes kihtides, isegi väga vaeste hulgas, ning võib öelda, et uus kooliseadus pani idanema ka muutused sotsiaalsfääris.

Loomulikult ei sunnitud uut kooliseadust peale madalamates ühiskonnakihtides, eriti kui juttu tuli noorest puudega tüdrukust… kes ju ei suudaks midagi teha kunagi nagunii… Jumal teab, et ta ei saaks iial mehele jne-jne. Kõige kasulikum talle oli jääda oma ema juurde, õppida talutöid ja hoolitseda hiljem oma vana ema eest (mida ta tegelikult tegigi).

Üks asi, mida ma nooremana märkasin, kui juttu tuli Spikhi perekonnast, oli nende loomulik intelligentsus ja oskus elada oma elu nii hästi kui nad oskasid. Nad olid pärit vaestest oludest ja nad kõik, nii kui selleks avanes võimalus, võitlesid end sellest välja. Ja Emma polnud selles osas mingi erand, vähemalt intelligentsuse osas mitte. Tema onupojad ja onutütred, kellega olen kohtunud, austasid teda, vaatasid talle alt üles. Ma arvan, et tal oli nende elule suur mõju.

Kui Emma pidi minema kooli, ei sundinud teda selleks keegi. Siiski tahtis ta ise minna kooli, just nagu tema vendki, ehkki teda kooli ei saadetud. Kuid ta haaras ise initsiatiivi, sõitis kooli ja tegi koolmeistriga kokkuleppe: Emma koristab kooli, kui koolmeister teda õpetab. Kooliõpetaja oli sellega nõus. Niisiis sai ta praktiliselt eratunde, kui kõik teised lapsed olid koju läinud. Ta õpetas Emma lugema ja kirjutas talle tahvlile järgmiseks päevaks koduseid töid. Emmast sai usin lugeja ja ta luges pea kõike, mis tema kätte sattus… mida kahjuks polnud sel ajal just palju.

POLIITIKA

Kui Emma suureks kasvas, sidus ta end kohaliku poliitikaga. Ja just 19. sajandi lõpul toimusid suured sotsiaalsed muutused. Töölised lõid sotsiaaldemokraatliku partei. Rootsis toimus tööstusrevolutsioon võrdlemisi hilja, kuid 19. sajandi lõpuks oli kõik sellesse haaratud, mis omakorda viis selleni, et talutöölised said nüüd hakata mõtlema võimalusele linna tööle minna. Töötingimused olid linnas kehvemad kui maal ja seetõttu oli hädavajalik kõikjal läänemaailmas viia sotsiaalseid reforme ellu. Emma osales Sotsiaaldemokraatliku partei töös.

Me peaksime silmas pidama, et naisetel polnud aastani 1921 Rootsis isegi valimisõigust, sel aastal oli Emma juba 56-aastane. Nii et ma arvan, et see oli vapper tegu – üsna madalast klassist, ametliku hariduseta ja puudega moonakapere tütar tegeles poliitikaga ajal, mil tal polnud võimalik saada mingit poliitilist positsiooni ega usaldust ega võimu. Aga seda ta ometi tegi.

Ta osales kohaliku lobigrupi töös, mis esitas palvekirju kohalikule omavalitsusele, et ometi tehtaks sinna piirkonda raamatukogu. Neid saatis edu ja lähedalasuvas Vinniga külas avatigi esimene selle kandi raamatukogu. Kahjuks pole ma leidnud selle avamise täpset kuupäeva, kuid vaatamata selle detaili puudumisele, võib öelda, et raamatukogu andis Emmale mida ta tahtis ja vajas – võimaluse lugeda uusi raamatuid.

LEHMAGA GÖTEBURIS

Emma oli eriliselt huvitatud uutest tehnoloogiatest… ja mul on tunne, et kui ta oleks tänapäeval elanud, siis oleks temast tulnud insener või keegi, kes tegeleb moodsate lahendustega. Kui ta oli kolmekümnendates, lubas tehnoloogia liikuvaid pilte teha. Ta oli sellest väga huvitatud ja luges selle kohta mida aga sai. Sel ajal polnud polnud Rootsis veel kinosid ja kui esimesed avati, siis ikka suurtes linnades nagu Stockholm ja Göteburg… viimane jäi Emma kodust 130 kilomeetri kaugusele ja tal ei olnud sinna võimalik pääseda, sest tal ei olnud raha.

Juhtum Emma elus, millest ikka palju räägiti… ja esimene, mida mina tema kohta kuulsin… oli see lugu lehmast.

Spikhi perekonna kodu lähedal aasal oli üks üpris suur tiik. Mõisavalitseja poeg kukkus sinna sisse ja Emma hüppas talle järele ning päästis ta uppumast. Muidugi oli tema isa väga tänulik Emma heateo ees ja tänutäheks andis talle ühe vasika. Emmal poleks olnud küll õieti vasikast kasu, kuid ta teadis, mida temaga peale hakata. Kui vasikas suureks kasvas, pani Emma talle päitsed pähe ja jalutas temaga Göteburgi. Jah, ta kõndis need 130 kilomeetrit koos lehmaga linna. Linna juures müüs ta lehma ühele talumehele ja selle raha eest oli tal võimalik üürida üheks nädalaks tuba, et käia igal õhtul kinos. Kui nädal sai läbi, kõndis ta taas koju. Emma oli tol ajal umbes neljakümnene. Ta oli muljetavaldav naine (päris kindlasti), naine, kes töötas terve oma elu, hoolitses oma pere eest, paljud pereliikmed lahkusid kodust linna… paljud Göteburgi. Emma suri 1948. aasta veebruaris, kui oli linnas üht sugulast külastamas. Ta oli 83. aastat käimas.

ÜLLATUS

Käisin sageli oma vanaemal surnuaial kaasas, tema koolitses ka Emma haua eest ja mäletan üht seika pärast, istusin vanavanemate pool köögis ja ütlesin vanaemale, et nii kurb, et Emmal endal polnud lapsi. Kõikidest lugudest jäi mulle mulje, et ta oleks olnud oivaline ema. Vanaema pöördus minu poole ja ütles: „Oi, aga tal olid lapsed … tal oli kaks last.“ Olin üsna imestunud, peamiselt sest ma polnud neist kunagi midagi kuulnud. Niisiis ütlesin ma vanemale: „Aga ma pole kunagi kuulnud, et Emma oleks abielus olnud?“ Tema vastus, öeldud väga väikse muigega oli: „Tead, ei pea olema abielus, et lapsi saada.“ Teades lugusid Emmast, ei üllatanud mind, et ta oli kõige tipuks ka üksikema olnud.

Mu vanaema rääkis mulle, et Emma esimene laps oli poiss. Tal oli tserebraalparalüüs (PCI) ja ta suri umbes kahekümneaastasena (PCI-ga ei elatud tol ajal palju kauem). Emmal oli ka tütar, kes elas vaid kaheksaseks, surres siis kopsupõletikku. Kahjuks ei ole mul nende laste nimesid, või ka teadmist nende isa (isade?) kohta, aga ühel päeval võtan ma selle uurimise ette.

SAATKOND

Niisiis on Emma olnud minu elus ilma teda kohtamata. Temast sai minu elu naiselik juht, isegi temaga kohtumata. Kuid saabus aeg, mil me siiski omal moel kohtusime, kellegi kaudu, kes isegi polnud meie pere ja isegi mitte külaga, kus me mõlemad Emmaga sündinud olime, nii väga seotud.

Aastal 1985, mil ma valmistusin Kanadasse sõitma, pidin kõik oma dokumendid korda sättima ning mul paluti minna ka arstlikule läbivaatusele saatkonna poolt määratud arsti juurde. Kõige lähemale jäi Göteburi arst. Astudes arstikabinetti sain ma üllatuse osaliseks, sest mind võttis vastu pea 80 aastat vana meesarst. Ta vaatas mu passi ja ütles: „Ahnii, teie olete sündinud Lindärvas.“ Kuna Lindärva on üks väike külakene tont-teab-kus, nii, et isegi kohalikud sealkandis ei tea sellest midagi, arvasin, et ta ütleb seda niisama suusoojaks. Kui küsisin, kas ta teab seda kohta, vastas ta: „Jah, minu ema sündis seal 1982. aastal“. Huvitav, mõtlesin, ta sündis minu vanaemaga samal aastal ja nad võisid isegi koos koolis käia. Ta ütles veel, et külastas väikse lapsena oma vanaisa seal Lindärva Aias (koht, mida teadsin väga hästi, see asus vaid kaks talu meie talust edasi). Tema vanaisa oli noorena surnud, sestap ei mäleta ta tema kohta enam eriti palju. Kuid ta jätkas oma pajatust, rääkides, et oli Teise maailmasõja ajal Lindärva lähedal õhuväebaasis arstiks olnud. Kui talle vaba päev anti, sai ta käia oma vanaisa haual. Kuid kuna ta polnud seal kunagi käinud, ei teadnud ta, kus tema vanaisa haud võiks asuda. Ta küsis ühe kivimüüri ääres kõndinud vana naise käest abi. Nagu selgus, näitas naine talle vanaisa haua ja veel teisigi tähiseid kätte.

Kui ta seda kõike rääkis, mõtlesin ma omaette… on ainult kaks naist, kes võisid tol ajal elus olla ja kes elasid kiriku kõrval pastoraadis. Üks neist oli minu vanavanaema Theresa ja teine Emma, kes samuti vanuigi seal elas. Tahtes teada saada, kumma naisega ta kohtus, küsisin talt, milline too naine välja nägi. Ta vastas, et ei mäleta hästi … see oli ju üle 40 aasta tagasi ja ta pole sestsaadik seal käinud. Aga siis ta mõtles veidi ja ütles: „Ma mäletan salli, mida ta kandis diagonaalselt üle oma vasaku õla ja mis paremale kinnitatud oli“. Tema meelest oli see veider, sest naised harilikult salli nii ju ei kandnud. Mina sain aga selgeks, et see naine oli olnud EMMA… tema kandis alati salli diagonaalselt, et oma vasakut (mitte töötavat) kätt katta, ja ta sai seda kinnitada vaid paremale. Võtsin seda kui head ennet oma eelseisvale reisile… justkui Emma heakskiitu… ta võttis minuga justkui otse ühendust (omal moel ju nii oli). Vaatamata sellele, kuidas oli tegelikult, olen ma rõõmus, et mul on ka oma lugu seoses Emmaga, kuigi me ei ole kunagi samal ajal elanud.

Selline see oli… minu lugu Emmast. Kahtlemata on veel palju lugisid, ka neid, mida mulle pole keegi tema kohta jutustanud, veel andekdoote, ja tarkust, mida ma ei saa kunagi teada. Aga mul on hea tunne, et see madalast klassist pärit naine, ka 70 aastat peale oma surma, võib olla omamoodi elus ja mäletatud.

Tekst Anneli Lees
Tõlkinud Kristel Algvere



Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga