Vello Salo. Igapäevaelu müstika

Vello Salo. Igapäevaelu müstika

Eile läksin kiirel sammul kinno Jaani filmi vaatama. Pärast läksin aeglaselt astudes koju. Teepeal vaatasin inimesi. Küsisin ühelt vanalt mehelt küsimuse, mida ma muidu poleks küsinud. Vaatasin värvilsi lehti jalge ees. Tundsin oma kohalolu. Terve ülejäänud õhtu olin mõtlikus meeleolus ja natuke kurb, samas oli ka mingit jõudu juurde tulnud. Oli väike meeleheide ja samas oli mingi kild sisemist tõde kinnistunud.

Filmis olid mõned kaadrid, mis mind kummitama jäid. Laulupeol nutuga võitlev laulev vana mees, tema kõrval teised mehed, igaühel oma lugu, omad tunded, oma eluolukord. Imelik, kuidas me elame samal planeedil aga igaüks nagu omas maailmas, maailmas, mille me oleme loonud nii hästi kui oleme saanud. Kuidas mitte tunda end seal üksikuna? Sa näed teisi inimesi enda ümber aga ometi on lõpmatu üksilduse tunne. Sul on võibolla suured tunded, rõõm, et saad teistega koos olla, aga ainult sina saad ise oma tundeid tunda enda sees täpselt sellisena nagu sina neid tunned, see, mis teistele paistab, on vaid väike virvendus sinu sisemisest ookeanist. Kuidas seda taluda?

Kaplinski käsi Salo õlal ja käel. See oli see kaader, kus ma sain puhata. Ükskõik kui targad me ka ei ole, ükskõik kui palju me ka ei usuks Jumalasse ja tema lähedusse, teise inimese lähedus on midagi, milleta me närbume ja läheme krampi, kõvaks, puiseks. Mõtle, kui inimese hing on killuke Jumalast, siis inimese puudutus on ju peaaegu nagu Jumala puudutus… Kas see mitte pole meie ainus ülesanne – lasta läbi endi Jumalat maa peale? Armastust.

Jah, jälle see küsimus – kuhu me tõttame? Et saavutada, jõuda – mida? Mõtle, kui meie ainus ülesanne on lihtsalt olla ja lasta Jumalal läbi endi maa peale tulla? Vaevalt, et me siis käed ripakil istuks ja päevi raiskaks, samas ei sahmiks me tuleviku nimel, mida kunagi ei tule. Paljud küsimused kaoks. Need küsimused ei saaks vastuseid, aga need ei oleks nii olulised enam sest Armastus täidaks nende kohta.

Unistamine ei maksa midagi, nii ma siis võtan loa ja lasen ettekujutlusel sellisest maailmast endas elada. Hingan välja ja võtan vastu väljakutse lasta täna natuke Jumalat maa peale, kasvõi natukene.

Aitäh, Jaan, ja palju õnne sünnipäevaks! Hea meel on sinuga samal ajal elada ja sinult õppida. Kuna ma ei julge öelda, et ma sind armastan, siis tulen lihtsalt panen oma käe su peale. Halleluuja aamen aamen!


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga