Vahel, kui kõik jookseb kokku, tulen Berliini.

Vahel, kui kõik jookseb kokku, tulen Berliini.

Vahel, kui kõik jookseb kokku, tulen Berliini.
Üks suveöine vestlus rõdul ja juba on parem. Michael oskab minuga nii rääkida, et ma jälle tunnen, kuidas mu sisemine ilu kasvab. Ta on tõesti nagu ingel Miikael mulle, tõetundja, tõetooja, kuigi me enam “normaalsel” moel paar ei ole, on meie side tugev ja usume seda püsivat kuni me elame.

Kui kerge on seal külas end imelikuna tunda!
Uustulnuk nagu ma olen, teised juskui teavad mind sest elan koos ühe külaelanikuga, küla ikka räägib, aga nii, et otse kuulda pole. Kui kerge on tunda, et ma ei ole sinna tahetud. Sellest hoolimata käin iga päev metsas ja tunnen end päris hästi. Teen endale ise muusikat ja tantsin selle järgi seal mändide all. Seal lõhnab päris koduselt, kuiva männikoore järgi, oleks nagu Nõmme kandis.
Kuniks tuleb see moment, et jälle – kuidas ma küll SELLINE olen? Piinlik, et ma nii lapsik olen. Mõtlesin ükspäev, et kuule, sul on juba mõned hallid karvad peas, käitu nüüd ka vastavalt – väärikalt. Siis loen Irise veel avaldamata raamatut, kus ta kirjutab, et peamiselt oleme me tugevad, aga meil on ka nõrgad küljed, ja meie tugevus on selleks, et me nõrkade külgede eest hoolt kannaks. Siis oleme kokkuvõttes tugevad. Kui ma tahan nõrkustest lahti saada, siis ma ei ole tugev, vaid panen kogu oma jõu sellesse, et ma ei oleks, kes ma olen. Mõttetu. Michael ütles – ole nende nõrkustega, vaata neid, ära muuda midagi! Kuidas ma selle ära unustasin? Arvasin, et ma pole ok, kui mul nõrkused on ja ma pean KOHE midagi ette võtma nendega. Stressid, hirmud, jobudused. Hah!

Korjan lilli ja siis pildistan kimpu. Vaatan, kuidas jaaniussid metsa all lendavad nagu väiksed tulnukad ja filmin. See on külaeluilu.
Lorna Byrne ütles, et pole vaja sellepärast piinlikkust tunda, et me plavetame. Okei siis.

And you’ve just gotta keep on keeping on…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga