Vello Salo. Igapäevaelu müstika

Vello Salo. Igapäevaelu müstika

Eile läksin kiirel sammul kinno Jaani filmi vaatama. Pärast läksin aeglaselt astudes koju. Teepeal vaatasin inimesi. Küsisin ühelt vanalt mehelt küsimuse, mida ma muidu poleks küsinud. Vaatasin värvilsi lehti jalge ees. Tundsin oma kohalolu. Terve ülejäänud õhtu olin mõtlikus meeleolus ja natuke kurb, samas oli ka mingit jõudu juurde tulnud. Oli väike meeleheide ja samas oli mingi kild sisemist tõde kinnistunud.

Filmis olid mõned kaadrid, mis mind kummitama jäid. Laulupeol nutuga võitlev laulev vana mees, tema kõrval teised mehed, igaühel oma lugu, omad tunded, oma eluolukord. Imelik, kuidas me elame samal planeedil aga igaüks nagu omas maailmas, maailmas, mille me oleme loonud nii hästi kui oleme saanud. Kuidas mitte tunda end seal üksikuna? Sa näed teisi inimesi enda ümber aga ometi on lõpmatu üksilduse tunne. Sul on võibolla suured tunded, rõõm, et saad teistega koos olla, aga ainult sina saad ise oma tundeid tunda enda sees täpselt sellisena nagu sina neid tunned, see, mis teistele paistab, on vaid väike virvendus sinu sisemisest ookeanist. Kuidas seda taluda?

Kaplinski käsi Salo õlal ja käel. See oli see kaader, kus ma sain puhata. Ükskõik kui targad me ka ei ole, ükskõik kui palju me ka ei usuks Jumalasse ja tema lähedusse, teise inimese lähedus on midagi, milleta me närbume ja läheme krampi, kõvaks, puiseks. Mõtle, kui inimese hing on killuke Jumalast, siis inimese puudutus on ju peaaegu nagu Jumala puudutus… Kas see mitte pole meie ainus ülesanne – lasta läbi endi Jumalat maa peale? Armastust.

Jah, jälle see küsimus – kuhu me tõttame? Et saavutada, jõuda – mida? Mõtle, kui meie ainus ülesanne on lihtsalt olla ja lasta Jumalal läbi endi maa peale tulla? Vaevalt, et me siis käed ripakil istuks ja päevi raiskaks, samas ei sahmiks me tuleviku nimel, mida kunagi ei tule. Paljud küsimused kaoks. Need küsimused ei saaks vastuseid, aga need ei oleks nii olulised enam sest Armastus täidaks nende kohta.

Unistamine ei maksa midagi, nii ma siis võtan loa ja lasen ettekujutlusel sellisest maailmast endas elada. Hingan välja ja võtan vastu väljakutse lasta täna natuke Jumalat maa peale, kasvõi natukene.

Aitäh, Jaan, ja palju õnne sünnipäevaks! Hea meel on sinuga samal ajal elada ja sinult õppida. Kuna ma ei julge öelda, et ma sind armastan, siis tulen lihtsalt panen oma käe su peale. Halleluuja aamen aamen!


Vahemärkus

Vahemärkus

Külakeses tagasi. Savikrohviseinad, suur laud, punane laualamp, üks aken, seal taga vahel autod, vahel traktorid, vahel ratturid, jalakäijad ka. Uks liigub tuuletõmbes ja kohvi mõjub.

Eile hakkasin jälle ühte videot kokku lõikama, juba kolmandat korda, ja kui lõpuks hoog sees oli, siis olin päris õnnelik. Näe, inimesed kõnnivad akna taga ja mina istun siin ja teen Oma Asja. Mul on Asi, mida ma oskan teha ja mida meeldib teha. Hea tunne. Samas tahaks Suuri Asju teha, tahaks Egiptuse lapsi aidata ja tahaks vanu inimesi kuulata ja tahaks kultuurimaja teha. Elu jookseb käesti ära!

Nüüd tuli vihm peale.

Vahel, kui kõik jookseb kokku, tulen Berliini.

Vahel, kui kõik jookseb kokku, tulen Berliini.

Vahel, kui kõik jookseb kokku, tulen Berliini.
Üks suveöine vestlus rõdul ja juba on parem. Michael oskab minuga nii rääkida, et ma jälle tunnen, kuidas mu sisemine ilu kasvab. Ta on tõesti nagu ingel Miikael mulle, tõetundja, tõetooja, kuigi me enam “normaalsel” moel paar ei ole, on meie side tugev ja usume seda püsivat kuni me elame.

Kui kerge on seal külas end imelikuna tunda!
Uustulnuk nagu ma olen, teised juskui teavad mind sest elan koos ühe külaelanikuga, küla ikka räägib, aga nii, et otse kuulda pole. Kui kerge on tunda, et ma ei ole sinna tahetud. Sellest hoolimata käin iga päev metsas ja tunnen end päris hästi. Teen endale ise muusikat ja tantsin selle järgi seal mändide all. Seal lõhnab päris koduselt, kuiva männikoore järgi, oleks nagu Nõmme kandis.
Kuniks tuleb see moment, et jälle – kuidas ma küll SELLINE olen? Piinlik, et ma nii lapsik olen. Mõtlesin ükspäev, et kuule, sul on juba mõned hallid karvad peas, käitu nüüd ka vastavalt – väärikalt. Siis loen Irise veel avaldamata raamatut, kus ta kirjutab, et peamiselt oleme me tugevad, aga meil on ka nõrgad küljed, ja meie tugevus on selleks, et me nõrkade külgede eest hoolt kannaks. Siis oleme kokkuvõttes tugevad. Kui ma tahan nõrkustest lahti saada, siis ma ei ole tugev, vaid panen kogu oma jõu sellesse, et ma ei oleks, kes ma olen. Mõttetu. Michael ütles – ole nende nõrkustega, vaata neid, ära muuda midagi! Kuidas ma selle ära unustasin? Arvasin, et ma pole ok, kui mul nõrkused on ja ma pean KOHE midagi ette võtma nendega. Stressid, hirmud, jobudused. Hah!

Korjan lilli ja siis pildistan kimpu. Vaatan, kuidas jaaniussid metsa all lendavad nagu väiksed tulnukad ja filmin. See on külaeluilu.
Lorna Byrne ütles, et pole vaja sellepärast piinlikkust tunda, et me plavetame. Okei siis.

And you’ve just gotta keep on keeping on…