A bit

A bit

Today is the day with less will power. Can´t sit down too long time, I have to move and stretch to keep myself fresh, awake.

Woke up at 5, it was still dark and rain was falling on wagon´s roof. I did my rituals and then made fire in the oven. Nights are quite cold now.

Walked through the rain to the office house and had some computer time.
I work a bit here and a bit there and I feel I do nothing. A bit everything. When I described to Iris about this habit to do everything a bit and nothing in deep way, she said I have fear to have the relationship to one thing. It is about intimicy. Learn to know something in deep way, grow together, dive in. So, here I am and doing my best. A bit here and a bit there.

I took Memorianum up again some days ago and I go on with it. Memorianum.net is there, first story is there, written by Anneli Lees. It has no design, no form, just exists there. I would like that somebody understands the idea and starts to make it, I feel it is too big for me.
Have to write clear project out of that, then it is possible that someone catches it. It is important to remember people.

One moment I started to ask my father about his life and I understood I know nothing about his life. I never asked! I thought I know everything. I don´t know why I thought so. I have now planned an interview with him, to ask ask ask. In October. Many things happens in October, in my mind.

It is undangerous to be visible!

Today I made a cup of cocoa for Christian and I wanted to bring it to him. He had 2 workers in the office as well, so I started to go, was behind the door and then I didn´t go in. Was uncomfortable feeling. Is it ok to bring cocoa when others are also there? Only for him? I show my relation to him when I go there, it is uncomfortable. I passed by the door several times, going there and then turning around. Felt like a shy child. I went to kitchen and then Christian came there, he catches such things quite good from atmosphere. He saved me from my trouble.

Have a good new week! And every singel day of your life.

 

2 thoughts on “A bit

  1. Ei tahtnud ärgata, lükkasin äratuskella edasi, muudkui viis minutit veel ja viis minutit veel ja veel ja veel. Kuni oli selge, et ei jõua korralikult pesta, süüa, midagi teha enne koolituspäeva … Mis siis ikka. Võtsin kuurist jalgratta, kihutsin läbi tegusa esmaspäeva-hommikuse linna teisele poole jõge, jäin koolitusele kümme minutit hiljaks, 9.30 asemel jõudsin 9.40. Mis parata. Oli üleüldse kontsultatsioonipäev ja juba 10.20 olin prii. Saatsin V.-le sõnumi, et kas ta juba sõidab — pidi sõitma mitmeks päevaks festivalile.

    Sõnumi ootamise ajal tuli sekretär pakkuma kaneelisaiu ja kohvi, ütles, et meile on ju paus ette nähtud, et ta ei teadnud, et käime eraldi … Valasin kohvi, istusin diivanile. Jah, V. vastas, et kell 10.30 stardib buss. Mul käis selline vilksatus läbi, et mis oleks … mis oleks kui võtaks veel ühe kaneelirulli ja viiks selle talle bussile, reisile kaasa … Pakkisingi ühe rulli paberisse, valasin kohvi vetsu kraanikausist alla ja lippasin ratta juurde, kihutasin bussijaama.

    Jaa, buss oli veel ees. Küsisin, kaua reisini aega on — minut. Juba märkas mind ka V., väike buss oli, ta istus üksi akna all, tema kõrval kaks vaba kohta. Panin seljakoti istmetele, koukisin saiakese välja … ja siis ütlesin tšau ja ta sirutas kaela, tahtis suudelda … nii avalikus kohas! See on olnud aastaid raske, väga keeruline asi, see avalik musi tema jaoks. Aga see oli mu elu parim suudlus. Täna.

    Siis läksin bussist välja ratta juude, sättisin kotti pakikale paika. Bussijuht sulges ukse, lükkas suuna sisse ja et olid toonitud klaasid, ei näinud ma hästi, kus ta istub, aga lehvitasin ikkagi kergelt.

    Ja et kogu eelneva elu olen ma käinud nii nagu Sinagi ukse taga edasi-tagasi, andmata saiakest üle … täna ei tulnud mulle isegi pähe, et see ei võiks õnnestuda … et ta näiteks ei tahaks seda või midagi sellist. Selle suudluse jõuga võin ma nüüd mäkke ronida! Aga selleni kulus 8 pikka aastat.

    Aitäh kirjutamast, palun jätka septembris ka …

  2. Väga ilus armastuse hetk!

    Kui ma selliseid kuldaväärt kommentaare saan, siis kirjutan jah edasi. Esialgne plaan oli 17. augustist 17. septembrini. Tundub, et hoog on sees ja kord kahe kuu jooksul kirjutamist enam ei tule. Vist. Iga päev on ikka nii erinev, hea on mäletada.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *